Autor:
Andres Tennus

Przemysław Podleśny: rõõm õppida võimaluste linnas ja riigis

Rahvusvahelise õppekava Estonian and Finno-Ugric Languages lõpetanu Przemysław Podleśny pidas magistriõppe lõpuaktusel kõne eesti keeles. Przemysław, kes vaid kaks aastat tagasi ei osanud eesti keelt, tõestas nii oma sõnades kui tegudes, et tegemist on tõepoolest võimaluste ülikooli, linna ja riigiga. Ta on veendunud, et niikaua, kui Tartu Ülikool, Tartu ise ja terve Eesti on paigad, kus „ikka võib“ on tugevam kui „võimatu“, niikaua, kui see on võimaluste linn ja riik, on seda kahtlemata ootamas helge tulevik ja eriline koht Euroopa kaardil.

Loe humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna magistriõppe lõpuaktusel kõlanud Przemysław Podleśny kõne täispikkuses:

Head lõpetajad, rektor, dekaan ja külalised! 


Alustan ehk kurikuulsast väljendist, ent mulle tundub, et siin, humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas võidakse see andeks anda. Tahaksin nimelt öelda, et lõpetame praegu teatud kahe-, kolme- või isegi viie-kuueaastase peatüki meie elus. 
Magistriõpingutesse astusime mõnede teadmistega ning suure sooviga neid laiendada ja süvendada. Läinud aastate jooksul meie õppejõudude juhtimisel astusime tarkuse teekonnal mitu sammu edasi. Selle aja vältel tehtud tutvused, sõlmitud sõprused ja kogetud kogemused tagavad, et edasises elus püsime õige tee peal. 


Mitme jaoks on see tee õpetuste ja uuringute tee, mille alguseks on olnud äsja lõpetatud õpingud. Teised hakkavad hoopis kõndima karjääri teed, millele astuvad püstipäi, haritud inimestena, kandes enda sees ja viies ellu humanitaarsuse ideaale, mis on eriti oluline nüüd, ajastul mil on aina raskem täie kindlusega vastata, mida inimlikkus tegelikult tähendab. Mõnedel on nüüd see-eest vaja võtta vabalt ja tempo maha ning tõmmata hinge, ning ma usun, et nii intensiivse aga ka hea töö eest on neil – meil – sellele õigus. 


Samuti on meil õigus rõõmustada. Minul endal on tõesti suur rõõm, et ma saan seista siin teie ees, pidada kõnet keeles, mis vaevalt kaks aastat tagasi oli mulle pea täiesti võõras, ja olla ise tõendiks, et me, eesti keelt õppima tulnud välistudengid oleme ikkagi inimesed ja oma ülesande nagu kord ja kohus täitnud. Seejuures toimub see kõik selles ilusas linnas, mis jääb alatiseks osaks minust ja kuhu ma pöördun tagasi iga kord justkui oma teisse koju. Arvan, et selles saalis ei ole ma ainus niisuguse tundega, ja isegi need, kes siin on Tartust pärit, võivad nüüd tunda end selle linnaga veel tihedamalt seotud kui enne. 


Üheks panustajaks on siin kindlasti Tartu ise, oma ilu ja koduse, inimsõbraliku mikrokosmosega. Aga peamiseid tänusid väärivad põhimõtteliselt meie õppejõud, kes teenisid meid nõu, teadmise, aga ka eeskuju ja innustusega; meie juhendajad, kelle abil jõudsime oma uurimiste ja töödega õnnelikult lõpuni, teades, et juhtugu mis tahes, aga nende käes ja nende juhtimisel me ära ei kao; ülikooli juhatus ja vastuvõtukomisjon, kes võimaldasid meie siia tuleku ja õppimise, kes andsid meile šansi. Meie ülesandeks oli selle šanssi hea tarvitamine, ning täna, praegu, siinkohal, kaldun arvama, et see ülesanne saigi tehtud. 
Olen veendunud, et niikaua, kui Tartu Ülikool, Tartu ise ja terve Eesti on paigad, kus „ikka võib“ on tugevam kui „võimatu“, niikaua, kui see on võimaluste linn ja riik, on seda kahtlemata ootamas helge tulevik ja eriline koht Euroopa kaardil. 


Ning meie, kuhu tahes meid ka elu ei vea, võime nüüdsest ajast alates uhkelt öelda, et õppisime ja magistrikraadi saime Tartu Ülikoolis.
 

Street art of soldier with rocket launcher

Kas vaenlase tapmine saab olla eetiline? Oxfordi Ülikooli professor Jeff McMahan peab avaliku loengu õiglasest sõjast ja eetilistest dilemmadest sõjalises konfliktis

Gretchen McCulloch

Interneti lemmiklingvist Gretchen McCulloch külastab Tartut

Peahoone

Viies rahvusvaheline foneetika sümpoosion toimub Tartu Ülikoolis